


PEATUMISTEEKOND MUUTUB PIKEMAKS
Sõiduki peatumisteekond koosneb reageerimis- ja pidurdusteekonnast.
Kui sõidukijuht on liiklusele keskendunud, on tema reageerimiskiirus keskmiselt üks sekund. Selle ajaga läbib sõiduk maanteekiirusel 90 km/h 25 meetrit ja sõiduki peatumisteekond on sellisel juhul ca 70 meetrit.
Kui juht tegeleb sõidu ajal kõrvalise tegevusega, on tema tähelepanu hajunud ja reageerimiskiirus vähenenud (nt 1,5 sekundit ja 2 sekundit), siis muutub pikemaks ka sõiduki peatumisteekond nagu alloleval pildil näha on.
Sõnumit saates on juhi pilk teelt eemal keskmiselt viis sekundit järjest. See tähendab, et sõiduk läbib linnakiirusel selle ajaga
70 meetrit ja maanteekiirusel 125 meetrit.
TEKIB „TUNNELNÄGEMINE"
Fokuseeritud nägemisväljast eemal toimuvat infot ajus ei analüüsita ja inimene pole võimeline reageerima. See tähendab, et me võime külgedel toimuvat küll hägusalt näha, aga pole võimelised seda infot töötlema ja piisavalt kiiresti reageerima. Nii näiteks võib märkamatuks jääda sõidutee ületamist ootav jalakäija või jalgrattur.
REAKTSIOONIKIIRUS VÄHENEB SARNASELT ALKOHOLI TARBIMISEGA
Utah'i Ülikooli professor David Strayeri uuring näitas, et kui sõidukijuht räägib sõidu ajal mobiiltelefoniga, muutub tema võime ümbritsevat teadvustada ja tunnetada nii nõrgaks nagu oleks ta joonud kaks kuni kolm klaasi veini.
KUIDAS VÄLTIDA KÕRVALISI TEGEVUSI?
- Mõtle marsruut enne teele asumist läbi.
- Lapsega sõitma minnes võta võimalusel kaasa teine täiskasvanu, kes lapsega tegeleb.
- Mobiiltelefoni kasutamiseks peata sõiduk ohutus kohas või palu sõnumi saatmiseks, kõnele vastamiseks kaassõitja abi.
- Lae alla rakendus, mis välistab sõidu ajal telefoni kasutamise, kasuta vastavaid telefoniseadistusi või NFC-d.
- Juhina kutsu korrale kaasreisijad, kes Sinu tähelepanu hajutavad.

INIMESTE LOOD
Meie autole sõideti kord tagant otsa, kus juht tegeles kõrvaliste asjadega, ega pannud tähele, et me ülekäiguraja ees seisma jäime. Jalakäijal vedas õnneks kõik terved.
Viskasin ainult korra pilgu roolis olles kõrvale, et vaadata üht maja. See oli vilksamisi ainult, kuid juba sõitsin äärekivist üle. Ja nii sain oma suure õppetunni kätte et ei tohi vaadata mujale kui vaid oma teed.
Märtsi alguses mõtlesin, et saadan vennale sõnumi õnnesoovidega. Tavaliselt ma roolis seda ei tee, aga seekord mõtlesin, et saadan enne kui ära unustan. Trükkisin esimese sõna ära kui silmanurgast nägin, et kõrvalt reast tuleb auto minu poole ja ehmatasin ikka korralikult ära. Sõitsin ise lubatud kiirusel õiges reas, kui üks juht otsustas rida vahetada. Selle asemel, et aeglustada ja minu taha reastuda, sõitis mulle ette just enne, kui tema rida otsa sai. Õnneks nägin õigel hetkel ja pidurdasin, muidu oleksin avariisse sattunud nii enda tähelepanematuse kui teise juhi süül. Igatahes SMSe ma enam ei saada ja kõnedele ei meeldi ka sõidu ajal vastata. Ehmatus oli tohutu.
Töö tõttu helistatakse mulle sageli siis kui olen autoroolis, kuid sellest hoolimata klõpsan heliseva telefoni taskus hääletuks ning keskendun sõitmisele. Olen märganud seaduspära, et ühelt sõidurajalt teisele kalduvas autos on juhil 9 juhul 10-st telefon käes või ta hoiab seda kõrva juures. Sama on ka põhjuseta liiga aeglaselt sõitvate või suunatuleta pöördeid sooritavate autodega - tagantpoolt vaadates tundub autojuht ebakompetentne kuid kõrvale jõudes on selgelt näha, et autojuhil on tegelikult mitu asja käsil, mis ei käi kokku. Ekstreemsematest olukordadest olen oma silmaga näinud kuidas Paldiski maanteel 70 km/h linna poole sõitva auto roolis istub noor neiu ja teeb endale päikesesirmi peegli abil meiki. Või kui sõber sõitis maanteel 90 km/h ja samaaegselt rääkis telefoniga, sõi hamburgerit ja hoidis rooli põlvega. Pole ime, et õnnetused juhtuvad nii sageli ja tavaliselt maksavad selle eest süütud inimesed!